Tänavu on tänupühal tühi tool ja lisatool

BublikHaus/Shutterstock

Mu abikaasa armastas tänupüha. Talle meeldis pere võõrustamine. Talle meeldis, kui maja on sõpru täis. Kõigest sellest enam meeldis talle… kui ta ei pidanud koju sõitma, kui kõik oli tehtud. (Nali naljaks, omamoodi). Esimesel tänupühal, mille võõrustasime kodus, mida nimetasime oma igaveseks koduks, tundis ta rõõmu laua eesotsas seismisest ja kalkunit nikerdamisest. Ta elas oma unistust – maja, perekond, söögilaud ilma tühjade toolideta.

Mu abikaasal Mattil diagnoositi ajuvähk enne, kui tal oli taas võimalus tänupüha korraldada. Ta suri, saamata võimalust nikerdada teist kalkunit.

Esimene tänupüha ilma temata on hägune. Minu õde võõrustas. Sellest õhtust mäletan ainult tema puudumise sügavust, seda, kui vaikne tundus laud ilma temata. Mäletan tooli, mis oleks pidanud olema tema – istus tühjana.

Sellest ajast alates on see tühi tool igal aastal laua taga. (Muide, ma mõtlen seda piltlikult, mitte sõna otseses mõttes.)

ürtide nimed tüdrukutele

Kiiresti selle tänupüha juurde – ma käin kellegagi kohtamas ja see on tõsine. Sellest väitest tekib tuhat emotsiooni. Lesena kohtamine on keeruline. (Lein ja süütunne ei ole haruldased – õnneks on rõõm ja lootus tavalisemad.) Lesena kohtamine muutub veelgi keerulisemaks, kui meie elud kokku põimuvad ja perekesksed pühad kalendrisse kerkivad.

Sel aastal korraldab tänupüha mu õde, mu mehe õde – ja sel aastal kutsus ta minu pooleteiseaastase poiss-sõbra. Eeldusel, et ta ei tööta, on see tema esimene puhkus minu lahkunud abikaasa perekonnaga.

See tähendab, et sel aastal on meil tänupühal tühi tool ja lisatool.

Mul pole õrna aimugi, kuidas see minu, mu laste, poiss-sõbra või mu mehe perekonna jaoks, kes on mind omaks võtnud, välja näeb.

Ma eeldan, et kõigi asjaosaliste jaoks on raskeid osi. Oma mehele ruumi hoidmine ja oma poiss-sõbrale ruumi eraldamine nõuab teatud tüüpi jõudu, mida sageli alahinnatakse. Minu äi on näidanud seda rohkem kordi, kui ma suudan üles lugeda – alustades iga kord, kui nad jagavad lugu mu mehest ja seejärel kuulavad oma lapselapsi, oma poja lapsi, räägivad naljaka loo mu poiss-sõbrast, mehest, kes on nende elu, sest nende poeg ei saanud olla. Ükskõik kui väga neile uus mees nende lastelaste elus ka ei meeldiks, jääb ta alati kõndivaks ja kõnelevaks meeldetuletuseks nende sügavast kaotusest. Sellegipoolest on nad omaks võtnud idee, et seal on keegi uus. Nad kutsusid ta tänupüha laua taha tooli üles tõmbama.

eeterlikud õlid kõrvad

Minu lapsed on ruumi loomise ja ruumi hoidmise tõelised eksperdid. Nende võime austada minevikku ja oodata tulevikku seab meie kõigi jaoks kõrge lati. Rohkem kui keegi teine ​​minu elus ühendavad nad ühe hingetõmbega isa ja ema poiss-sõbra lood. Nad räägivad otse, mis oli, ja siis küsivad, ilma et jääks vahele, mis saab. Nad on mu elu uut meest armastama hakanud ja valjusti mõelnud, kas ta meeldiks ka isale.

Ma ütlen neile, et arvan, et ta teeks seda, ja ma usun seda. Lõppude lõpuks peab see uus mees kõvasti tööd tegema, et ka tühjale toolile ruumi teha. Kahtlemata on suur pingutus tõmmata lisatool tavalise laua, kuid veelgi enam laua taga, mis on ühendatud tühja tooli ümber. Tühja tooli ja lisatooliga laud töötab ainult siis, kui lisatoolis istuja tunneb end tühja tooliga mugavalt, kui need jätavad ruumi mälestustele ja hetkedele, mis eksisteerivad maailmas, kus lisatooli poleks ette nähtud. Olen tänulik, et mu poiss-sõber seda teha saab.

eeterlik õli hallituse vastu

Minu jaoks on poiss-sõbrale ruumi tegemine ja mehele ruumi hoidmine pidev töö. See kehtib enamikus olukordades, kus süü ja lein segunevad lootuse ja rõõmuga. Matti – tema lugude ja mälestuste – toomine minu uude suhtesse ning ka oma poiss-sõbra piiride austamine ja vajadus muuta meie suhe täielikult meie omaks, nõuab tööd ja armu. Mõnikord võib tunduda, nagu oleksite mineviku ja tuleviku vahele jäänud. See võib olla lämmatav, nagu oleks kahe väikese lennukirea keskmisel istmel. Kui ma oleksin üksi, püüdes lisatoolile ruumi teha, hoides ruumi tühjale toolile, oleksin lämmatatud.

Õnneks pole ma üksi. Mul on ämmalapsed, kes otsustavad mu õnne omaks võtta, lapsed, kes õpivad elama – säravat ja täisväärtuslikku elu – vaatamata kaotusele, poiss-sõber, kellel on enesekindlus tooli püsti tõmmata, ja süda, kes teab, kas ma võtan astuge tagasi, ma näen tänupühal tühja tooli ja lisatooli vahele jäävat ruumi selle eest, mis see on – meeldetuletus elada olevikus. Mida igaüks meist saab teha, kui leiame end tühja tooli ja lisatooli vahel või millal tahes pärast seda.

Jagage Oma Sõpradega: