Miks on reeded minu erivajadustega lapse jaoks nii olulised?
Reede – määratud päev, mille mu tütar Alona iga nädal tavakoolis veedab. Erinevalt esmaspäevast neljapäevani, mil Alona käib erikoolis. Varem käis Alona meie kogukonna koolis täiskohaga, nagu ka tema vennad ja enamik meie sõprade lapsi. See oli lihtsalt ette antud, et ta õpib selles juudi koolis ja järgib oma vendade jälgedes, mida me polnud tegelikult palju kaalunud.
Kui hakkasime mõistma, et Alonal on erivajadused, palkasime täiskohaga abi, kes teda klassiruumis aitas. See toimis paar aastat suhteliselt hästi, kuid teise klassiga sai selgeks, et Alonale sobiks rohkem erikool, mis on meie kui pere jaoks emotsionaalne otsus. Ei olnud lihtne maha jätta oma kogukonnakooli, paika, mida me armastame ja kus me abikaasaga oleme osalenud kooli raha kogumises ja vanemate komiteedes.
Tähelepanelike juutidena olime soovinud, et Alona oleks oma kultuuriga sukeldunud, õpiks heebrea keelt, uuriks juudi tekste ja õpiks tundma juudi ajalugu. Kolimine erikooli tähendas nende unistuste kaotamist, kuid kõige silmatorkavamalt kinnitas see tõsiasja, et Alona erivajadused olid pikaajalised ja olulised. Siiski olime endiselt kindlad, et Alona käib reedeti oma juudi koolis koos oma juudi klassikaaslastega.
Igal neljapäeva õhtul paneme Yavnehis reedeseks ettevalmistuseks tema voodi kõrvale erineva vormi. Alona vahetab teise koolikoti, sama, mida kasutavad tema vennad. Ta täidab selle ääreni oma lemmikmänguasjadega, mida klassikaaslastele tuua ja näidata, hetkel on see natuke fikseeritud. Samal ajal kui Alona valmistub oma osakoormusega koolis reedeteks, valmistub ka tema klass. Alona määratud töölauda hoitakse nädalast nädalas tema jaoks, igal neljapäeva pärastlõunal asetatakse sellele hoolikalt pliiatsid ja paber, et valmistuda Alona järgmiseks päevaks saabumiseks. Mulle on räägitud, et neljapäeva pärastlõunal valib õpetaja monitori, kes järgmisel päeval Alonat abistab ja tema eest mänguväljakul hoolitseb. Selle asemel, et olla koormaks, püüavad lapsed saada Alona sõbraks.
Igal reede hommikul kell 8.15 sõidan ärevusega kooli värava juurde ja ootan kedagi tema klassist, kes ta klassiruumi juhataks, lootes, et nad jõuavad kohale enne, kui ma oma kaheminutilise parkimiskoha välja jään. Ma ei pea muretsema, sest 5. klassi õpilane ilmub alati võluväel suure irve ja väljasirutatud käega, aidates Alonat innukalt kooli. Mõnikord saan SMS-i emalt, kes pakub meile kooli ees kohtumist või teatab, et tema laps teatas autos õhinal: 'On reede, Alona tuleb täna!'
Ja ma tean siis, et reede on nädala kõige olulisem päev – nii Alona kui ka tema klassikaaslaste jaoks.
Alona on kutsutud kõigile sünnipäevapidudele ja kaasatakse klassi osana. Vanemad on mulle saatnud sõnumi, kui järgmise aasta klassinimekirjad on välja saadetud, andes mulle armastusega teada, et nende lapsel on Alona klassis käimisest hea meel. Väga harvadel juhtudel, kui laps on Alona suhtes halvustava kommentaari teinud, on mulle teatatud, et kõik lapsed kaitsevad teda. Kui Alonat aeg-ajalt kokku kukub ja ta lamab maas ja keeldub klassi tagasi minemast, ümbritsevad teda klassikaaslased, kes teda meelitavad ja julgustavad teda järgima – ja see toimib. Need lapsed on harjunud, et Alona ei ole võimeline tegema sama koolitööd kui nemad, et ta ei suuda sageli pikka aega klassiruumis viibida. Nad vastavad tema vajadustele ja pilgutavad vaevu silma.
Need lapsed ei ole alati täiuslikud inglid, ometi on selge, et Alona toob nendes esile parima. Nad on õppinud mõõtmatud väärtused – sallivus, kannatlikkus ja kaasatus. Ma tean seda mitte ainult vaatlemisest, vaid ka seetõttu, et vanemad on võtnud aega, et mulle seda öelda ja mind selle eest tänada.
Mõnikord, kui ma endale luban, mõtlen ette kõigele, mis neid klassikaaslasi iseseisvaks teismeliseks saades ees ootab. WhatsAppi grupid, pühapäeviti ühistranspordiga randa sõitmine, laupäeva õhtud pidudel. See klassikaaslaste kohort liigub koos keskkooli ja kaugemalegi. Lõhe Alona ja tema klassikaaslaste iseseisvusoskuste vahel kasvab jätkuvalt. Ma tean, et Alona ei saa alati sellistest suhtlusvormidest osa saada, ja vaiksel, privaatsetel hetkedel leian seda tõsiasja.
Ja ometi lohutab mind teadmine, et vaatamata oma erimeelsustele vaatavad need klassikaaslased Alonale alati tähelepanu ning nende armastus tema teravmeelsuse ja pulbitseva isiksuse vastu jätkub ka aastate möödudes. Vaatamata nende lahknemisele on Alona üks gruppi, ma tunnen seda. Alona on kaasatud ja hinnatud, osa tema kogukonnast, osa sellest 5. klassi kohordist.
Ja nii, hoolimata sellest, mis tulevik Alona jaoks toob, on meil alati reeded ja kõik, mida see esindab.
Jagage Oma Sõpradega:
